Arvatavasti saan järgneva artikliga juurde palju uusi loomaarstidest sõpru. Põhjus kirjutamiseks ei ole aga uute sõprade otsimine vaid meeldetuletamine kui oluline mõju on mõistlikul majandamisel ja loomade heaolul lehmade tervisele.

Alustuseks meenutan, et farmi majandamine koosneb kolmest põhiosisest:

juhtimine 25%; söötmine 70%; veterinaaria 5%

Majandamise põhikomponentide protsentuaalne jaotus on tehtud tulenevalt nende kulude osakaalust ja tähtsusest. Nagu näha on veterinaaria osakaal kõige väiksem, kuna korralik juhtimine ja õige söötmine viivad miinimumini haigused ja probleemid, mille lahendamiseks on vaja loomaarsti. Te olete kindlasti kursis, et EL-is (vähemalt selle 15-s “vanas” liikmesriigis) ja USA-s on loomaarsti viibimine laudas peaaegu et olematu, kui mitte arvesse võtta kliinilisi ja raskeid erijuhtumeid, tavalisi bürokraatiale omaseid toiminguid ja ravimite kasutamise kontrolli ning samuti üht tähtsaimat ja keerukaimat aspekti - majandi üldisesse juhtimisse sekkumist ja selle kontrolli seoses kariloomade uute patoloogiatega, mis on seotud neid ümbritseva keskkonnaga. Sellest tulenevalt on EL-i poliitika tulevikus suunatud sellele, et siduda eeskujuliku majandamine kariloomade heaoluga. Põhjuseks on viimase 40 aasta uuringud, mille tulemusel on selgunud, et kariloomade heaolu ei mõjuta mitte ainult tootlikkust, vaid vähendab ka antibiootikumide kasutamist või nende kuritarvitamist.  

Seega saab korralik majandamine alguse õigest söötmisest, mis peab tagama  kariloomadele kõik elemendid, mis tõstavad nende vastupanuvõimet haiguste suhtes. Söödaratsiooni balanseerimatus, vitamiinide või mineraalainete puudumine võib viia ainevahetuse häireteni või esile kutsuda stressi, mis loomade tervisliku seisukorra nõrgenemise tõttu tõstab nakatumise võimalust rasketesse haigustesse (ketoos, atsidoos, hüpervitaminoos, laminiit, päramiste peetus, abordid, mastiit). Sellest tulenevalt on vajalik igapäevaselt kontrollida tootlikkust, loomade käitumist nende “töö” ajal, koheselt tuvastada võimalikud anomaaliad ning aega viitmata tarvitusele võtta meetmed.

Juhtimine kätkeb endas ka õige hügieenilise seisukorra kontrolli ja jälgimist laudas, piimakarjale kõige komfortsemate tingimuste loomist olenevalt laktatsiooni- või kinnisperioodist. On üsna tavaline, et rohkem pööratakse tähelepanu alles laktatsiooniperioodi alustanud lehmadele ja jäetakse tähelepanuta kinnislehmad või tiined  lehmad. Lehm, kes on lõpetanud piimaanni, peab taastuma pärast piima tootmisega seotud stressi, sama perioodiga kaasneb uus tiinus ja eelseisev poegimine. Stress sellel perioodil (halb söötmine, kõrge õhutemperatuur, liigne valgustus, tihe “suhtlemine” teiste loomadega) võib esile kutsuda probleeme poegimise ajal ja pärast poegimist (mõõtmetelt väiksem vasikas, päramiste peetus koos emaka infektsiooniga, poegimisjärgne mastiit).  Viimase 20 päeva ajal lisandub isu puudumine (KA söömuse vähenemine 20-30%), mis toob kaasa vatsa metabolismi. Selle vältimiseks peab tagama piisava söögikordade arvu päevas, andes sellisele lehmale ette meelepärasemat optimaalse ratsiooni (sh. sööda ettelükkamine). Poegimisjärgsel perioodil väheneb vastupanuvõime loomade haigusi tekitavatele  mikroobidele, seega peab loom tingimata asuma puhtas ja tema jaoks mugavas keskkonnas. Mastiit laktatsiooniperioodi algusfaasis väljendub kaduma läinud piimaliitrites perioodi ajal. Laktatsiooniperioodi ajal on vaja veenduda, et ei toimuks looma kehakonditsiooni (BCS) suurt kõikumist. 

Lüpsmine nõuab ranget kontrolli ja puhtust. Vaja on jälgida, et lehmad ei kannataks stressi all enne ega pärast lüpsi, mis võib põhjustada piima kinnijäämist ja selle tagajärjel mastiiti.  Selleks peab igale lehmale olema 1,8 m2 pinda  ooteajal lüpsijärjekorras ja lüpsiaeg kokku koos ootealal viibimisega ei tohi ületada 1 tundi. Ülimalt tähtis on puhtus, kuna just lüpsiplatsil on  udara haiguste leviku ja üldse nende nakatumise oht kõige suurem. Laudapersonal ise peab järgima puhtusenõudeid ja operatsioonide järjekorda:

- puhastama nisad puhta paberlapiga, seejärel hoidma need puhtana ja kuivana. Mitte kasutama lapi määrdunud osi teiste nisade puhastamiseks

- lüpsma esimese priimaportsjoni käsitsi, püüdes vältida selle sattumist kätele ja kinnastele ning sellise piima üleviimist tervetele nisadele (üsna tihti on ainult 1 nisa haigestunud, seega on oluline vältida ülejäänute haigestumist)

- lüpsikollektori alla panema ja jälgima, et see iseenesest (automaatselt) end lahti ühendaks

- teostama dipping'u sobivate vahenditega olenevalt lauda hügieenilisest olukorrast.

Farmijuhataja peab laskma regulaarselt kontrollida lüpsiagregaadi seisukorda välistamaks liiga kõrget või liiga madalat vaakumi, kulunud tihendeid, lekkivaid voolikuid jne. 

Kõikide eeltoodud tavapäraste toimingute teostamisel laudas ja hügieenireeglite järgimisel on veterinaari sekkumine hädavajalik vaid erandjuhtudel.