Loomade heaolu ja majanduslik kasu. Mured loomadega on loomakasvatusfarmi tavaline elukäik, sest tegemist on elusolenditega, kellelt soovitakse enamat kui neile looduse poolt on ette antud.

Olen veendunud, et piimafarmid peavad tänapäeval üha enam asetama oma majandustegevuses esikohale loomade heaolu ja tervise, küsimuse, mida pahatihti alahinnatakse lähtudes arvamusest, et lehm lüpsab niikuinii. Samas unustatakse, et piimaand oleks märksa kõrgem, kui loom tunneks end paremini ja elaks paremates tingimustes.

Piimakarjalaut on keeruline, omavahel seotud koostisosade kompleksne süsteem, milles iga lüli on tihedas seoses teis(t)ega ja mille koosmõju tootlikkusele, rentaablusele ja loomade tervislikule seisundile on otsustav. Minul palutakse välja selgitada, kas on võimalik teha nii, et see farm oleks kasumlik. Selleks pööran tähelepanu loomade heaolule ja sellega seotud küsimustele, sest loomade tervislik seisund on karja pidamise, keskkonnatingimuste ja spetsiifiliste faktorite koosmõju tulem.

Vaja on lähtuda tõsiasjast, et vaid vähesed haigused on tingitud ühest omaette seisvast mõjurist, st looma vastuvõtlikkus ühele patogeensele faktorile ei väljendu alati kliinilises või subkliinilises haigusnähus; patoloogiad arenevad välja looma individuaalse eripära (vanus, immuunsuse aste, laktatsiooni staadium, udara ehitus, piimaand jne), patogeensete faktorite ja keskkonnategurite koosmõjul. Kliinilised haigused on silmnähtavad ja kergesti diagnoositavad ning toovad kaasa märgatava majandusliku kahju; subkliinilisi haigusi on raske diagnoosida, kuna selleks on vaja teha laboratoorsed analüüsid, kuid majanduslik kahju neist on samavõrra tuntav. Seega kehv tervislik seisund tingib kliinilise või subkliinilise haiguse, kusjuures mõlemad haigustüübid on majanduslikult kahjutoovad. Sel põhjusel on vaja neid ennetada, kuna parem on ennetada kui ravida, mis vaatamata võimalikule positiivsele tulemusele toob samuti kaasa majanduslikke kulutusi.

Kokkuvõte

Minu arvates on Eesti farmidel võimalusi ja potentsiaali lahendada või kontrolli alla võtta kõik need vajakajäämised, mis ma oma näidetes välja tõin. See nõuab aga farmitöötajate valmidust muudatusteks ja koostööd erialaspetsialistiga. Olukord on ennekõike keeruline, mitte raske. Heaolu ja kommunikatsiooni puudumine takistab farmi loomulikku arengut. Tundub, et oodatakse mingisugust muutust, kuigi ise ei teata, millist, ja sellepärast vastustatakse igat uuendust, mis muudab igapäevast rutiinset tegevust.

Mured loomadega on loomakasvatusfarmi tavaline elukäik, sest tegemist on elusolenditega, kellelt soovitakse enamat kui neile looduse poolt on ette antud.

Panen siia kirja peamised tegevussuunad, mida võiks lühidalt kirjeldada järgmiselt: Riskifaktorite kindlaks tegemine - Riskide hindamine - Kriitiliste sõlmkohtade määratlemine - Abinõude kavandamine.  Sama skeem peaks toimima igas teises farmis.