Piimatootmise üldanalüüs, millised tegurid ja faktorid on mõjutanud piimatootjate äritegevust (ja kuidas).

Piimatootmisega tegelevate ettevõtete arv on Eestis viimase 10 aastaga kiiresti vähenenud. Aastatel 2004-2011 vähenes piimakvoodi omanike arv 54,6% võrra. Samas, kui 2004. aastal oli Eestis piimakvoodiomanikul keskmiselt 244,8 tonni piimakvooti, siis 2011. aastal oli see 647,2 tonni. Eestis on piimatootmise koondumine (osalt ajaloolistel põhjustel) jõudnud kaugemale kui teistes Balti riikides ja Soomes. 84,5% piimast toodetakse vaid 20% tootjate poolt ning 80% tootjatest toodab vaid 15,5% piimast. Samuti on toimunud piimatootmise piirkondlik koondumine peamiselt Kesk-Eestisse. Seejuures on iseloomulik, et tootmine kasvab enam seal, kus see oli ka varem suurem. Tootmise koondumine järgib majanduslike tingimuste loogikat.

Üleminek uuele tehnoloogiale on aidanud suurendada tootlikkust ning piimatootjate konkurentsivõimet. Samas on uue tehnoloogiaga kaasnenud ka varjuküljed:  tootjate võlakoormus on suhteliselt suur. 2010. aastal moodustasid kohustused 54,1% suuremate piimatootjate varadest ning võlakordaja ületas kriitilise piiri 15,7%-l suurematest piimatootjatest, mistõttu nad on hindade volatiilsuse poolt haavatavad. Samas on hindade volatiilsus maailmaturul viimastel aastatel suurenenud.

Kümne aastaga on lehmade keskmine vanus karjast väljaminekul vähenenud 1,3 aasta võrra. See tähendab aga seda, et vähenenud on ka keskmine laktatsioonide ning järglaste arv piimalehma kohta. Seetõttu on piima tootmiskulude seas suurenenud karja taastootmisega seotud kulude osatähtsus ning see omakorda võib suurendada piima omahinda ja vähendada Eesti piimatootjate konkurentsivõimet. 2001-2010 on karjast väljamineku põhjusena suurenenud jäsemehaiguste, traumade ning ainevahetushaiguste osatähtsus.

„Toidukriis“ ja sellega kaasnenud piima kokkuostuhindade langus avaldas mõju nii Eesti kui teiste riikide piimatoodangule. Suhteliselt kõige enam vähenes piimatoodang aastatel 2007-2010 Leedus. See võib olla üks põhjus, miks on suurenenud Leedu piimatööstuste huvi teistest riikidest toorpiima importimise vastu. Piima kokkuostuhindade ligi 30%- lisele vähenemisele 2009. aastal järgnes piima tootmismahu ligi 5%-line vähenemine.

2010. ning 2011. aastal oli turukonjunktuur piimatootmise seisukohast soodne ning piimatoodang on taastatud 2008. aasta tasemele.

Piimalehmade arv, mis on Eestis viimasel 20 aastal pidevalt vähenenud, on viimasel kolmel aastal püsinud 95,5-96,7 tuhande juures. Piimakarja praeguse suuruse juures on võimalik keskmise väljalüpsi suurenemisel suurendada mõningal määral ka piimatoodangut.

Millised väljavaated antud turul on mõne aasta pärast.

Euroopa Liidus 2011.a seisuga oli kokku 1,7 miljonit piimalehmaga majapidamist ja  23,4 miljonit piimalehma. Vaid kuues EL riigis (nende hulgas on ka Eesti), kus kaks kolmandikku või rohkem piimakarjast peetakse üle 100 piimalehmaga majapidamistes. Eestist suurem oli piimakarja kontsentreeritus 2011.a vaid Tšehhias, Slovakkias ja Taanis. Samas, piimatootmise kulud 1 kg toodetud piima kohta on Eestis 6,7% võrra kõrgemad ning kulud 1 kg piima kuivaine kohta 9,9% võrra kõrgemad kui Lätis. Võrreldes Leedu näitajatega on Eestis kulud 1 kg piima kuivaine kohta 53,9% võrra kõrgemad, Soome vastavast näitajast aga 38,7% võrra väiksemad.

Allpool on välja toodud mõned peamised globaalsed trendid piimanduses (algallikas OECD-FAO Põllumajanduse Väljavaated (Agricultural Outlook) 2011-2020 aruannne):

  1. Globaalne nõudlus piimatoodete järgi kasvab eeldatavalt 25% võrra 2020. aastaks;
  2. Globaalne kaubavahetus piimatoodetega kasvab 15% 2020. aastaks;
  3. Põhiline nõudluse ja kaubavahetuse kasv tuleneb Indiast, Hiinast ja Ladina-Ameerika riikidest;
  4. Arengumaade nõudlust veavad peamiselt elanikkonna kasv, elanike kasvav sissetulek ning linnastumine;
  5. Nominaalne hinnatõus piimahindades peaks eeldatavalt jätkuma ;
  6. Käesoleva aruande põhjal on piimandussektor ka tulevikus üks kõige kiiremini kasvavatest sektoritest.

Põllumajandustootmine koondub üha rohkem suurtesse farmidesse. Tõenäoliselt lähematel aastatel senine trend Eesti karjakasvatajate turul jätkub ehk turu kontsentreeritus tõuseb veelgi (st kasvab suurfarmide arv ja osakaal), kuid see toimub eelkõige kõige väiksemate (kuni 1-9 lehma pidajate) turulolijate arvel.