Veiste heaolu põhialusteks on hästi korraldatud söötmine ja jootmine, head pidamisetingimused ja hea tervis ning liigiomane käitumine (Welfare Qualitiy® Assesment protocol for cattle – 4. Backround).

Heaolu ja pikaealisus – need kaks käivad käsikäes! Arvan, et paljud piimakarjakasvatajad on teadlikud sellest, et kui tagada lehmale sobivad elutingimused, siis püsivad lehmad kauem karjas ja on tootjale kasumlikumad.  Kõige suuremaks väljakutseks võib pidada aga olemasolevate heaolu alaste teadmiste ja saadud informatsiooni rakendamist praktikas.

Farmis on puuduliku heaolu indikaatoriks suur prakeerimiste arv. Kehva heaolu taset farmides näitab see, kui lisaks prakeerimisele on ka suur suremus. Viies miinimumini prakeerimise peamised põhjused (sigimisprobleemid, mastiidid, jalgade haigused), saaks oluliselt parandada veiste heaolu. Heal tasemel farmijuhtimine tagab lehmade parema heaolu ja läbi selle ka suurema kasumi (terve lehm annab rohkem toodangut nii laktatsiooni kui ka eluaja kohta). Haigused ja vigastused on ilmselgelt heaolu probleemid ja jalgade haigused (lonkamine) on tuntud kui kõige tõsisem heaolu probleem piimafarmides (The Cattle Site).

Eesti piimafarmides püsivad lehmad karjas ~ 2,3 laktatsiooni (JKK, 2014). Kõrge veiste prakeerimise %, kusjuures Eestis on keskmine 30,4 % (JKK, 2014), näitab madalat heaolu taset farmides. Kui prakeerimise % on kõrge, siis tõenäoliselt on keeruline hoida karja suurust stabiilsena. Karjast läheb välja rohkem lehmi, kui neile asemele tuleb. See loob olukorra, kus karja jäetakse ilmselgelt haiged loomad. Kuigi farmijuhtimise peamine eesmärk võiks olla veiste prakeerimise vähendamine, ei tohiks sellega seoses julgustada tootjaid jätma karja selliseid loomi, kes on silmnähtavalt haiged.

Kohe praegu ja nii ka tulevikus on oluline leida lahendusi lehmade eluea pikendamiseks, sest suurem elueatoodang nii piima kui järglaskonna näol on palju kasumlikum.